Rooside istutamine ja hooldamine

Väga tihti kiputakse roositaimede kallale liiga vara. Juba mitu aastat on Eestimaa kevad näidanud, et ees on ootamas pikk põuaperiood ning esimestel soojadel ilmadel peenraid lahti võtma joosta ei tasu. Sellisel juhul jääb lihtsalt peenra alla veel kelts/külmunud muld, mis tähendab, et taim ei pruugi piisavalt vett kätte saada.

Seega kui peenar liiga vara laiali lüüa, kuivavad taimed sageli ära. Tihti aetakse seda talve kaela – taim on lihtsalt talve jooksul hukkunud. Tegelikult aga nii ei ole, tasub lihtsalt enda agarust veidi tagasi hoida ja roosipeenarde lahtivõtmisega oodata kuni muld on tahenenud.

Millal aga siis on õige aeg roosidega tegelema hakata? Kuna aastad ei ole vennad, on väga keeruline täpset aega öelda, kuid kindla peale minek on tavaliselt emadepäeva paiku peenarde kallale minna. Siis on täpsemalt näha, kus on pungapitsid avanenud ning kus võib hakata lõikusi tegema.

Kui on aga soov uued roositaimed osta, võib sellega juba julgelt varem tegelema hakata. Kõige varasemalt tasub roose istutada aprillikuus, kuid peab jälgima, et labidas kenasti mulda läheks. Sama kehtib ka sügisel – roose võib julgelt istutada senikaua kuni labidas mulda läheb.

·Lehtimata ehk paljasjuursete rooside istutusaeg – parim aeg aprilli lõpus ja hilissügisel, siis puhkevad nad ellu loodusega ühes rütmis

·Lehtinud suurte põõsasrooside istutusaeg – ainult ja alles siis, kui öökülmad on kindlalt läbi. 

Ei saa üle ega ümber sellest, et kevadel rooside istutamise juures on kõige olulisemaks nende kastmine. Kindlasti ei tohi enda roositaimi ära unustada – kuna enamasti on aprill ja mai esimene pool meeletult kuivad, peab rooside kastmisega eriti hoolas olema.

Meie soovitus: Pigem kasta roose harvem, aga hästi palju korraga. Roositaime ümber peaks vesi valguma (muld märjaks jääma) lausa mitukümmend sentimeetrit. Seda eelkõige seetõttu, et roosid ulatuvad maa all umbes 40 cm sügavusele, ning oluline on, et vesi jõuaks ka juurte alumise osani

Istutamise enda juures on aga kõige olulisem näitaja pookekoht.

Mis on pookekoht?

Koht roositaimel, mis asub juurekaelast pisut ülevalpool. Tegemist on ümara mügarikuga, mis siledal võrsel küllaltki hästi äratuntav peaks olema

Kas pookekoht peab jääma mulla alla?

Jah, pookekoht peab olema 5-7 cm sügavusel mullas. See tähendab, et kõige lihtsam on võtta käsi, asetada väike sõrm pookekoha juurde ning mõõta sealt ülespoole 4 pikisõrme kõrgus – just nii saad kätte punkti, kuhuni muld peaks taime ära katma.

Ära pane roosi liiga kuuma kohta. Kuigi arvatakse, et roosid tahavad just palju sooja ja päikest, ei ole aga kindlasti oluline, et roos tingimata kõige kuumema või päikeselisema koha saaks. Pigem tekitab see roosil stressi ja nii võib kasv seisma jääda. Kindlasti tasub eelistada kohta, kus õhk liigub – nii on ka roositaimedel kahjureid ja haigusi vähem.

Roos tahab saada palju õhku. Roosid on kõige elujõulisemad kohtades, kus vihm ja kastmisvesi kiiremini kuivavad. Kui roositaimed istutada soojadesse ja kuumematesse majanurkadesse, kus õhk ei liigu, võib väga kergelt tekkida roosilehtedele põletus.

Päikest olenevalt roosisordist. Osadele roosisortidele piisab ka 4h päiksest, keskmiselt tuleks aga arvestada, et roosid vajavad umbes 6h päikest. Tänapäeval on olemas ka palju roosisorte, mis taluvad poolvarju. Seega on kõige kindlam alati roosi ostmisel teenindajate poole pöörduda – nemad teavad, millist roosisorti soovitada. Selleks aga, et häid soovitusi saada, tuleks ka ise kõigepealt välja mõelda, kui kõrget roosi soovitakse, millisesse asukohta see istutada plaanitakse ning milline õievorm kõige meelepärasem oleks.

Millist mulda roosid vajavad ja kuidas roose väetada?

Roosid armastavad toitaineterikast ja rammusat mulda. Kindlasti vajavad roosid ka spetsiaalset väetist – kõige paremateks on pikatoimelised graanulväetised, mis lisatakse mulda kohe istutamise ajal ning katavad toitainete vajaduse tervel kasvuperioodil.

Siiski peab meeles pidama, et graanulväetised põuaperioodil ei aita – väetis toimib ainult siis, kui tal on sobiv temperatuur ja niiskus. Seega kui väljas on kuivad ilmad, võiks kastmise ajal kasutada lisaks ka lehe kaudu imenduvaid kastmisväetisi, need turgutavad ka õitsemist.

Loomulikult on olemas ka eraldi õitsemisväetised, mis roositaime kenast turgutavad. Neid võiks kasutada ka siis, kui istutamise ajal on mulda lisatud graanulväetist ning ilmad ei ole liigselt kuivad olnud. Kindlasti võiks ühe korra taimi õitsemisväetisega turgutada enne esimest õitsemist ning 1-3 korda ka õitsemisperioodi keskel.

Meeles tasub pidada, et kui mulda on lisatud graanulväetis, pole eraldi sügisväetisi enam lisada vaja. Ka väetamisega tasub piiri pidada – kui roos üle väetada, muutub ta tundlikumaks haiguste suhtes ning suurt ja mahlast roosivarrega taime tahavad rohkem ka kahjurid. Seega pigem vähem kui rohkem.

Kui soovitakse roosipõõsaid istutada rohelistele aladele või parkidesse, peab kindlasti jääma piisav krae ümber roosipõõsa. See tähendab, et roosipõõsa ümbrus peab olema muruvaba või hooldatud vähemalt roosipõõsa enda diameetri laiuselt ning seda ümber kogu põõsa. Nii on lihtsam roosi väetada, kasta ning ka kahjureid ja haigusi ennetada.

Rooside hooldamise põhitõed

Rooside kasvatamise on tegelikult lihtne – roosid vajavad süüa, juua ja õiget keskkonda. Nagu ka iga teine tavaline taim, vajab loomulikult roos rohimist, peenrad peavad olema umbrohuvabad.

Kõige suuremad on tavaliselt hirmud haiguste ja kahjurite ees, aga tegelikult pole lugu nii hull – haiguste vältimiseks tuleks valida uue põlvkonna sort, mis on haiguskindel. Kahjurite ennetamiseks saab aga valida roosipeenrasse hästi mitmekesine taimekooslus. Sinna tuleks kokku panna suvi läbi õitsvaid korvõielisi, suvelilli või ürte – need meelitavad juurde kasulikke putukaid.

Rooside tagasilõikus ja katmine talveks

Sobiv aeg rooside tagasilõikuseks, on emadepäeval, mitte varem. Roos tahab kindlasti pigem rohkem tagasilõikust kui vähem, siis ta on tervem ning ka eluiga on pikem. Sügiseti tuleks aga ainult õienupud pealt ära korjata, eraldi tagasilõikust tegema ei pea. Kui on näha, et sügiseks on haigeid lehti, võib need kokku korjata või ära põletada.

Roose soovitatakse talvel katta ainult mutimullahunniku mulla või põllumullaga, hästi sobib ka liiv. Turvast aga katmiseks kasutada ei tasu. Roositaimed tuleks mullaga katta 25 cm kõrguseni peenrapinnast, muud katet roosid ei vaja. Kevadeks on tavaliselt loodus enda valikud teinud ning see 25-30cm taim on ikka veel elus.

Kahjurite vastu võitlemine

Kindlasti tuleb kahjurite kahtluse korral väga tähelepanelikult vaadata, kui palju kahjureid on.  Kui vaid mõni üksik, on see tegelikult kasulikuks toidulauaks headele putukatele. Kõige parem on neid eemaldada mehhaaniliselt käega või veeduššiga. Kahjurite ennetamiseks on mõistlik istutada roosidele kaaslastaimi, mis tõstavad taime immuunsüsteemi, meelitavad ligi kasulikke putukaid ja tõukavad eemale kahjureid. Lisaks on selline taimekooslus ka heaks viisiks mulda elavdada.

Enne tõrjevahendite järele haaramist peaks aga endale selgeks tegema, et iga pritsimine häirib roosi immuunsüsteemi. Kui tegemist on väikese aiaga, ei tohiks tegelikult tõrjevahendit ka viimases hädas kasutusele võtta, kui siis ainult ökoloogilisi vahendeid või rahvatarkuste järgi valmistatud rohtusid – näiteks mõjub tõrjevahendina hästi küüslaugutee .

Kindlasti tuleks vältida pinnase multsimist dekoratiivkivide või materjalidega, mis peegeldavad või kuumenevad. Dekoratiivkivid suruvad tihti pinna kokku ning nii jääb taimedele vähem õhku. Põhimureks on aga see, et sellised dekoratsioonid loovad hea sooja keskkonna kahjuritele. 

Head kaaslased roosidele: Nepeta faassenii ehk naistenõges ·Lavender angustifolia ·Tagetes ·Lupiinid ·Kellukad ·Pune ·       Siilikübarad ·Kortsleht ·Erinevad salviad ·Erinevad ürdid

 Kaaslaseid saab väga kenasti ka roosidega koos lillekimpudesse sobitada. Siiski peab jälgima, et kaaslaste istutamisel juurtekonkurentsi ei tekiks ja kaaslased roosi lämmatama ei hakkaks.